Alustasin hiljuti lugemist raamatust „Kuidas vabaneda harjumusest jääda iseendaks“. Mõni peatükk tundus alguses intrigeeriv, kuid üsna ruttu sain aru, et see ei haaku minuga. Raamat räägib kvantmudelist, mille järgi me saame oma elu muuta lihtsalt oma mõtteid ja tundeid muutes – justkui oleks kõik meie kätes ja reaalsus üksnes meie mõtete peegeldus.
Aga ma ei saa sellega nõustuda.
Kui elu oleks nii lihtne, siis kas vägivallatsejad ja manipulaatorid ei oleks juba ammu paranenud? Või kas meie kõigi valusad kogemused oleksid siis vaid meie “mõtete looming”? See tundub mulle liiga mustvalge ja ebaõiglane.
Tõsi, ma usun, et mõtted mõjutavad meie tundeid ja käitumist.
Kui meie teod on kooskõlas meie kavatsustega, hakkavad keha ja meel koostööd tegema — see on tõeline vägi.
Aga väita, et kõik, mis meie elus juhtub, on meie endi mõtete tulemus, on liiga lihtsustatud ja ebainimlik.
Olen ise kogenud, kuidas tööõhkkond võib muutuda mürgiseks ja kuidas teiste inimeste teadlikud valikud võivad mõjutada vaimset tervist. See ei olnud minu mõtete tagajärg, vaid konkreetsete inimeste käitumine. Ja see mõistmine andis mulle jõu liikuda edasi.
Mõnikord õpetabki elu seda, et kõik ei ole meie kontrolli all – aga meie kontrollime seda, kuidas reageerime.
Nii et kui sa loed mõnd raamatut ja tunned, et see ei kõneta sind või kõlab lihtsalt “liiga ilusalt, et olla tõsi”, siis pane see julgelt käest.
Elu on liiga lühike, et veenda end uskuma midagi, mis sinu sisemise tõega ei haaku. Tee midagi muud, mis kõlab tõeliselt ja toidab sinu hinge. 🌿
Nagu ma ütlesin, alustasin lugemist “”Kuidas vabaneda harjumusest jääda iseendaks”, olen seda lugenud mõne petaüki ja väga on selles väga palju “midagi” millega ei saa nõustuda ja tegelikult ei paku see raamat ilmselt midagi uut, no selles mõttes, et …võib olla ainult uut vaatenurka.
“Keskkonna mõjusfäärist väljumine”. Autori väitel “ reaalsuse kvantmudel ütleb meile, et oma elu muutmiseks peame tegema muudatusi oma mõtlemise, tegude ja tunnet põhialustes. Me peame muutma oma olemisviisi, sest see kuidas me mõtleme, tunneme ja käitume, on põhimõtteliselt meie isiksus, ning meie isiksus on see, mis loob meie isiklikku maailma. Seega peame uue isikliku maailma saavutamiseks looma uue elu, uue isiksuse, peame saama kellekski teiseks. Seega muutmiseks on vaja mõelda ja tegutseda suuremalt kui teie praegused tingimused, suuremalt kui teie praegune keskkond.
Autor küsib, et miks ootate salamisi oma ellu midagi teistsugust, kui mõtlete iga päev samu mõtteid, sooritate samu tegusid ja kogete iga päev täpselt samu emotsioone? Kas see pole mitte hullumeelsuse definitsioon? Me kõik oleme sellise piiratud elu ohvriks muutunud-ühel või teisel hetkel oma elus.
Olen nõus, et kui meie käitumine hakkab ühilduma meie kavatsustega, meie teod on võrdelised meie mõtetega, hakkavad keha ja meel tegema koostööd: kui meie sõnad ja teod on ühtsed..hakkab juhtuma asju. kui inimene säilitab unistuse, sõltumata väliskeskkonnast on see vägi kui ma seda raamatut loen, nt lk 76.
Tundub mulle, et inimesed kes on näiteks kiusajad, vägivallatsejad, manipulaatorid – oskavad seda kunsti hästi – kuidas mõtetest saavad kogemused. Teate seda, et me saame muuta mõtteid nii tõeliseks, et ajus toimuvad muudatused, mis näitavad, justnahgu oleks sündmus nende peas juba aset leidnud. Või siis kuidas nad suudavad muuta oma peas olukorrad, mis tegelikult leidsid päriselt aset aga nende peas oli see olukord hoopis teistmoodi.
Ühesõnaga ma ei saa lugeda edasi seda raamatut, sest see on minu jaoks liiga..ulmekirjandus ja teaduspõhist on siin ikka väga vähe. Kõik teada tuntud teooriad on pööratud pea peale. Meenutab väikest viisi mu töökeskkonda, kus ma peale 9 kuud tundnud survet, lihtsalt ära tulin, sest kolleegid mõjuvad mu vaimsele tervisele halvasti. Ja paraku – ega ma ei eksinudki – nad mõjusid selle hetkeni ja mu vaimsele tervisele ka veel aasta peale töölt lahkumist.
Täpselt selle hetkeni kuni ma sain aru, et kolm inimest ei saa “kogemata “ käituda ühtemoodi mind eiravalt, alandavat ja solvavalt – et see peab olema ikka teadlik otsus ja tegevus, ja praegu saan aru, et see polnud ka mitte tööalaselt vaid minu vastu suunatud isiklik tegevus.
Ja kindlasti ei saa öelda, seda et need tegevused minu suunal ma oma mõtetega esile kutsusin. Ma unistasin pigem karjääriredelil tõsumisest kui millestki muust. Nii et minu jaoks ei ole see raamat eriti ratsionaalne ja hakkab tunduma, et ka ajaraiskamine.
Seega, kui sa ka loed mingit raamatut ja tunned, et see ei kõneta ega haaku sinuga, siis lõpeta see tegevus ja tee midagi muud, mis haakub.
