(või hoopis – kuidas jääda endaks, aga tervemal moel?)
Mulle soovitati hiljuti lugeda raamatut pealkirjaga “Kuidas vabaneda harjumusest jääda iseendaks”. Autoriks Dr. Joe Dispenza — nimi, mis minus esialgu mingit äratundmist ei tekitanud. Googeldasin. Selgus, et ta on Ameerika kiropraktik ja eneseabi koolitaja, kes räägib teadvuse ja meele mõjust füüsilisele tervisele.
Tema sõnum kõlab paljulubavalt: mõtted ja teadlikkus võivad muuta aju, keha ja isegi reaalsust. Kuid tema väiteid saadab ka kriitika – paljud teadlased leiavad, et tema väljendid nagu “kvantfüüsika” ja “neuroplastilisus” on kasutatud pigem poeetiliselt kui teaduslikult. Tema teooriad ei põhine tugeval teaduslikul tõendusmaterjalil ning võivad mõjuda ohtlikult, kui keegi hakkab nende najal meditsiinilist ravi vältima.
Ometi tundub mulle, et raamatut ei saa hinnata ainult selle kaane või autori tausta järgi. Selleks tuleb see lihtsalt läbi lugeda. Ja võib-olla mitte selleks, et otsida „mõttejõuga imet“, vaid selleks, et peegeldada endas ühte sügavamat küsimust: mis see “iseendaks jäämine” tegelikult tähendab?
Mina ja “iseendaks jäämise harjumus”
Tõtt-öelda ei soovi ma iseendast vabaneda. Mul on endaga täna väga hea suhe. Kuid kui ma mõtlen sellele pealkirjale, siis minu jaoks tähendab see midagi muud:
kuidas vabaneda harjumusest elada teiste rütmis, unustades enda oma.
Ma olen empaat ja introvert – keegi, kes märkab, tajub ja tunneb. Olen sageli see inimene, kelle poole pöördutakse, sest ma kuulan. Ja seetõttu olen õppinud ka liiga sageli “jah” ütlema, isegi siis, kui see minu sisemisele rahule kalliks maksma läheb.
Minu jaoks ei ole “vabanemine iseendast” enese kaotamine, vaid pigem ümberhäälestus. Õppida eristama, kus lõpeb minu vastutus ja algab teise inimese tee. See pole isekus – see on enese austamine.
Viis mõtet, millega ma alustan
🌱 1. Teadvusta oma mustrit
Empaadina märkad teiste vajadusi enne, kui nad neid ise sõnastavad. See on kingitus, kuni sellest saab automaatne reaktsioon.
👉 Küsi endalt: Kas see on minu vastutus või kellegi teise õppetund?
💛 2. Õpi ütlema “ei” ilma süütundeta
“Ei” ei tähenda hoolimatust. “Ei” tähendab, et sa austad oma piire.
👉 Harjuta vastust: “Ma ei saa praegu seda teha, aga ma loodan, et leiad lahenduse.”
🕊️ 3. Erista kaastunnet ja päästmist
Kaastunne toetab, päästmine kurnab.
👉 Küsi endalt: Kas minu tegu annab teisele jõudu või võtab selle temalt ära?
🌸 4. Loo oma energiapiirid
See pole müür, vaid filter.
👉 Visualiseeri hommikuti valgusmulli enda ümber – see aitab eristada, mis on sinu energia ja mis mitte.
🌞 5. Toida iga päev oma hinge
Empaadid annavad palju, aga sageli unustavad vastu võtta.
👉 Küsi: Mis täna minu hinge toidaks? – olgu see tass teed, jalutuskäik või hetk raamatuga.
Väike sisekaemus
Olen mõelnud, kust minus see “maailma päästja” muster tuleb. Võib-olla lapsepõlvest, kui ma nii väga soovisin, et keegi tuleks ja seisaks minu eest. Et keegi astuks vahele, kui mind noriti. Seda ei juhtunud, ja ilmselt õppisin sellest, et rahu saab siis, kui ma ise rahuldan teiste ootusi – annan, loobun, naeratan, kuigi sees on kurb.
Nii tekkis usk, et mind hinnatakse siis, kui ma midagi annan: oma aega, teadmisi, raha või lihtsalt vaikivat mõistmist. See toimis – kuni ühel hetkel märkasin, et minu enda jõud on hakanud kaduma.
Ja nüüd ma õpin uuesti – mitte päästma, vaid lubama. Mitte kõigile meeldima, vaid iseendaga rahus olema.
Kui keegi pole sinu eest välja astunud
Tegelikult… ma ootan siiani, et keegi minu eest välja astuks. Et keegi ütleks valjusti: “Aitab. Mida te õigupoolest teete?”
Et keegi seisaks korra minu kõrval, mitte minu vastu.
Elu jooksul olen pidanud kuulama asju, mida ükski inimene ei peaks kuulma — solvanguid, alandusi, sõnu, mis jäävad kummitama. Ja ma olen need vastu võtnud naeratusega, rahu nimel. Aga rahu, mis sünnib vaikimisest, pole tegelikult rahu.
Hiljuti kohtasin üht endist töökaaslast — inimest, kes kunagi karjus mu peale nii, et ma salvestasin tema sõnad lihtsalt selleks, et hiljem uskuda, et see tõesti juhtus. Ja kui ma küsisin temalt, kas meie vahel on nüüd kõik korras, vastas ta:
“Muidugi on. Mul pole ju midagi. Sina olid ju see, kes hakkas pärast igasugu asju ajama ja ametkondadesse pöördus.”
See oli minu “ahaa-hetk”.
Justkui oleksin pidanud vaikima, kui mind sõimati. Justkui küsimuste esitamine oleks suurem patt kui ebaõiglus ise. Aga maailm ei muutu vaikides. Ja kui juhilt ei saa vastust, siis tulebki küsida kõrgemalt. See on normaalne, mitte mäss. See on enese väärikuse säilitamine.
Olen mõistnud, et enamik inimesi alahindab mind mitte sellepärast, et nad oleksid halvad, vaid sellepärast, et nad on harjunud minu vaikusega. Nad ei näe minus seda jõudu, mida ma alles nüüd julgen endas näha.
Ja võib-olla ongi see järgmine samm minu teekonnal — mitte enam oodata, et keegi minu eest välja astuks, vaid olla see inimene ise.
Mida mina arvan Dr. Joe Dispenza fenomenist
Minu arvates on Dr. Joe Dispenza nähtus justkui peegel ühiskonnale, kus inimesed otsivad kiiresti toimivat lahendust sügavatele sisemistele küsimustele. Tema sõnum – et mõte võib muuta keha ja reaalsust – on ilus, isegi kui see pole teaduslikult veenev. Aga võib-olla ongi tema tegelik mõju pigem psühholoogiline kui bioloogiline: ta tuletab meile meelde, et meil on mõju oma elule, et me ei ole ohvrid.
Kui me võtame tema ideid mitte sõna-sõnalt, vaid metafoorina, siis on seal väärtus: mõte tõesti võib muuta suhet iseendaga. Ja see omakorda muudab elu kvaliteeti – mitte kvantfüüsika tasandil, vaid südametasandil.
Lõpetuseks
Mina ei taha vabaneda harjumusest jääda iseendaks.
Ma tahan vabaneda harjumusest olla kõigi teiste versioon iseendast.
Ja võib-olla ongi see minu “Dispenza hetk” – mitte uskuda imedesse, vaid märgata, et mu enda sisemine hääl on juba piisavalt tark, kui ma vaid luban tal rääkida.
💭 Küsimus lugejale: Millest sina sooviksid vabaneda, et jääda endaks ja hoida oma energiat?
